15. juuli artikkel ajalehes ``Maaleht``
Eesti sõdur ei tea, kas ta sööb Eesti toitu
Alo Lõhmus
15. juuli
Maaleht
Euroliidu tingimustes on väga raske tagada, et meie kaitsevägi tarvitaks ainult Eestis kasvatatud kraami.
Mobilisatsioon kestab juba kolmandat päeva. Püssi alla kutsutud mehed on varustuse kätte saanud ning ootavad esimest kohtumist maale tunginud vaenlasega. Nad on tõsised ja murelikud. See pole enam nali ega õppekogunemine, see on sõda.
Kodudes ähvardab toidupuudus
Sõjas on tuhat asja, mille pärast muretseda. Ning nüüd siis veel ka tuhande esimene asi: aeg-ajalt taastuva mobiililevi kaudu jõuab meesteni informatsioon, et kodudes ähvardab nende naisi ja lapsi lisaks vaenlase pommidele ka lihtlabane toidupuudus.
“Selline teade mõjuks sõduritele väga demoraliseerivalt,” hoiatab Eesti Kaitsetööstuse Liidu nõunik Alar Laneman.
Kuid just toidupuudus võib nii tsiviilelanikkonda kui ka kaitseväelasi kriisi korral ees oodata, kui riik ei hakka senisest rohkem tähelepanu pöörama kohalike põllumeeste aitamisele, mis ennekõike tähendab nende toodangu tagatud ostmist, leiab Laneman.
“Kas need hulgifirmad, kelle kaudu praegu kaitseväge toiduga varustatakse, on oma kaupa pakkumas ka siis, kui Eestis kriis puhkeb? Või kas meil on võimalik maksta seda hinda, mida nad siis meilt küsivad?” kahtleb Laneman.
Viiendik kohalik, ülejäänu võõras
Endise peastaabi ülema ning tegevteenistuses brigaadikindrali auastmeni jõudnud Lanemani hinnangul on vaid 20% toidust, mida kaitsevägi tarbib, kohalikku päritolu. Riigi julgeolekut ei kaitsta vaid relvadega, julgeolek koosneb ka majanduslikust ja ühiskondlikust turvalisusest, ütleb ta.
Riik võiks kõige odavama pakkuja tagaajamise asemel sõlmida talunike ja põllumajandustootjatega raamlepinguid, mis tagaks viimastele kindla müügivõimaluse. Siis on rohkem lootust, et kriisi puhkedes ning transpordivõimaluste äralangemisel jätkub kodumaist toitu nii sõduritele kui elanikele.
Kaitseväe logistikakeskuse haldusteenistuse toitlustusjaoskonna juhataja Agne Silde sõnab,
et toidu hankimine sõjaväele käib tõesti põhimõtteliselt samasuguste riigihangete korras nagu kõik teisedki suuremad ostud.
“Me oleme Euroopa Liidus ning me ei saa hankel kelleltki otseselt nõuda, et toit oleks ainult Eestis kasvatatud,” ütleb ta. Kuid üks oluline tingimus kaitseväe hanketingimustes siiski soosib, vähemalt teoreetiliselt, just kodumaist põllumeest.
“See on tingimus, et firmal, kes meile oma kaupa pakub, peab olema ette näidata ka omatoodang,” selgitab Silde. Näiteks piimatoodete pakkumisel ei saa osaleda firma, kes ise piima ei tooda. See välistab odava välismaise piima vahendajate osalemise ning annab teatava eelise meie piimakombinaatidele ning seeläbi ka Eesti farmeritele.
Kaitseväe toiduhanked on jaotatud kaheksaks tooteportfelliks ning ajavahemikul 2010 – 2012 on toidu tarnimine usaldatud Rakvere lihakombinaadile (liha ja lihatooted), Fazerile (leib, sai), aktsiaseltsidele Pihlaka ja Lõuna Pagarid (kondiitritooted), Tallinna Piimatööstuse ASile (piimatooted), aktsiaseltsile Rigual (puu- ja köögivili), Kaupmees&Ko (kalatooted, kuivained) ja Tallegg (linnulihatooted).
Võimaluste piires eestimaine
“Kaitseväe tarbimiseelistused on võimaluste piires eestimaised ning umbes 70% kogu sisseostetavast toorainest, täpsemalt selle ostmiseks kuluvast rahast, on tagatud Eesti tootjatele,” sõnab kaitseväe peastaabi teavitusosakonna pressijaoskonna staabiohvitser jaoskonna ülema ülesannetes kapten Evert Paas.
Kuid täpsemal uurimisel selgub, et see 70% tähendab vaid firmade omatoodangut, mitte Eesti põllul või laudas kasvanud toitu.
Tegelikult ei tea ka kaitsevägi ise, kui palju ta ostab eestimaist toitu. Asi on selles, et Eestis asuv vabrik võib oma toote valmistamiseks kasutada ju ka imporditud tooraineid.
“On väga raske öelda, kui palju kasutame Eesti päritolu tooraineid,” tunnistab Fazeri juht Kristjan Kongo. “Osa tooteid me vahendame, osa valmistame ise. Jahu ostame momendil eestimaist. Margariin ja seemnesegu on aga importtooted.”
Kongo jätkab, et ka kuigi valdavalt kasutab Fazer Eesti jahu, on aeg-ajalt tulnud jahu sisse osta naaberriikidest ning peamine põhjus selleks on kvaliteediprobleemid Eesti veskites pakutava jahuga.
“Jahu kvaliteedis on suuremad kõikumised kui tema hinnas,” nendib ta. “Veskid ostavad ka väga palju vilja väljastpoolt sisse ning kõiki partiisid ei suudeta kontrollida, seetõttu jahupartiide kvaliteet kõigubki.”
Ka kartuliga on samalaadne lugu. “Kuna tarnija peab meile aasta ringi tagama kartuli kokkulepitud hinnaga, siis teatud kogus tuleb kaitseväele kindlasti väljastpoolt Eestit. Mul ei ole täna seda statistikat, kui suur protsent see on,” sõnab Silde.
Eesti kartulikasvatajad oleksid valmis küll sügisel müüma kaitseväele vajaliku koguse, kuid kaitseväel ei ole kartulite hoidmiseks sobilikke ruume. Ka ootab kaitsevägi pestud kartulit, mugulate ise pesemiseks sõduritel vahendid puuduvad.
Rakvere lihakombinaadi turundusdirektor Liina Jaanson lausub, et kaitseväele tarnitavates toodetes kasutatakse toorainena peamiselt kodumaist liha, mis pärineb Ekseko seakasvatussüsteemist. Kuid kana- ja kalkunilihast toodete seas figureerib kodumaise kõrval ka importliha.
Selliste nüansside tõttu nõustub Silde, et tegelikult võib Eesti põllult ja laudast pärineva toidu osakaal sõdurite katlas olla väiksem kui vabrikute omatoodangu põhjal arvutatud 70%. Samas on kodumaise kraami maht siiski ka suurem kui Lanemani välja pakutud 20%. Kui suur see tegelikult on, ei tea hetkel keegi.
Kommentaarid: 0
Lisa kommentaar